Laupäeval pakkisime viimased kastid autosse ja sõit Ämma Villasse võis alata. Tegin veel linnale tiiru peale, et võimalikult kaua oma närve säästa.
Esimesed 5 min olid täitsa talutavad, seejärel hakkasin lugema päevi, millal ometi.... tead isegi mis. Pühapäeval tuligi see kaua oodatud küsimus: Kui kaua ma nüüd puhkan? Oh seda õnne, ainult pühapäeva õhtuni. Ju ta ikka kurvastas, et ma ei saagi koos temaga olla terve nädal.
Esimese tööpäeva hommikul oli soe puder juba valmis, aga kahjuks ei jõudnud teed juua, kiireks läks. Ja juba olingi 7.40 koolimaja uksest sees. Isegi tädi Valli jõudis vaevu enne mind.
No comments:
Post a Comment